Suurepärane kevadpäev

Hommikul ärgates oli meeletu udu. Esmapilgul jäi mulje, et tuleb täiesti tavaline päev. Aja möödudes aga tuli päike välja ja ennelõunal oli juba suurepärane ilm. Sooja oleks võinud natukene rohkem olla, aga päike oli super. Pärast kiiret linnas käiku ja asjaajamisi otsustasime minna väiksele väljasõidule Keila-Joa kanti. Esimese peatuse tegime Türisalu panga juures, seejärel tegime pika tiiru Keila-Joal, kus sai ka palju ilusaid pilte tehtud, mida plaanin ka mingi aeg siis lisada. Seejärel suundusime Treppojale.

Inimesi, kes olid tulnud välja ilusat kevadpäeva nautima, oli meeletult palju. Lõpuks jõudsime koju, kõht oli pikast matkast ja looduses olemisest tühi. Pärast väikest einet tegime ühe pika lõunauinaku. Isegi Morris kukkus lõpuks ära.
Nüüd aga hoian pöialt, et ka homse Järvamaa tuuri ajal oleks samasugune ilus ilm ja saaks palju väljas olla. Ja kes teab, võib-olla saab Esnas teha ka selleaastase esimese grilli ;)

Muljed

Olen nüüd siis juba ca 2 nädalat töötanud uues töökohas. Tööpäevad on täis toimetusi ja pole veel kordagi tundnud, et oleks igav. Hommikul olen varakult platsis, tihtipeale isegi ca 30-40 minutit varem ja ega naljalt enne tööpäeva lõppu, mis on kell 17.15, minema ei saa. Varem tööle jõudmine on suuresti tingitud sellest, et olen harjunud kella 7.30 ajal kodus lahkuma, kuna aga nüüd ma jõuan märksa varem tööle (aega kulub keskmiselt 10-15 minutit), siis olengi juba enne kella kaheksat platsis ja tööpäeva tegelik algusaeg on kell 8.30.
Tööpäevad lähevad lausa lennates, tihti avastan, et oih, kell on juba neli või isegi pool viis ja pole nagu arugi saanud. Tegelikult mulle väga istub see, et koguaeg on tegemist ja ma ei pea ise endale tegevusi välja mõtlema.
Halb on muidugi see, et kui olla nii pikk päev järjest arvuti taga, siis silmad jäävad õhtuks ikka väga-väga valusaks. Ja arvutit kodus küll enam käima ei taha panna, ainult siis kui väga vaja ;)
Eilne päev oli selles mõttes erinev, et ei pidanud arvutitaga istuma, vaid käisime terve osakonnaga väljasõidul Jõhvis, Ida-Eesti keskuses tööasju ajamas. Meil igaühel oli oma asi, mida tuli rääkida ja teha ning nii saimegi ühiselt asjad tehtud. Ja kindlasti oli väga kosutav see, et kolm naist said koos autos sõita ja rääkida igasuguseid asju, sealhulgas ka natukene klatsida ;););) Kui tööpäeva lõpuks Tallinnasse tagasi jõudsime, siis olime me kõik väga rahul. Kadedaks tegi meid aga see, et Jõhvi ilm oli märksa kevadisem, kui Tallinna oma.
Täna aga on Liisu koolis ja Milli Tartus koosolekul ning kõik kiired tööasjad minu teha.
Kokkuvõtteks olen ma väga rahul oma uue töö ja töökaaslastega. Töökaaslased on rõõmsad ja toredad inimesed ja see on päris hea vaheldus professoritele;)
Homme lähen aga akadeemiasse, sest on vaja läbiviia üks arvestus. Ning Kaili ja Karin vajavad ka ju külastamist.

Emakeelepäev

Eesti keelt räägib emakeelena 922 000 inimest Eestis ja 160 000 mujal, peamiselt Rootsis, Soomes, Saksamaal, USA-s, Kanadas ja Venemaal. Lisaks kõneleb eesti keelt veel umbes 168 000 inimest.

Sellise kõnelejate arvuga on eesti keel maailma tuhandete keelte hulgas esimese kahesaja seas, uurali keeltest ungari ja soome keele järel kolmas.

Kõige kõrgemal asub eesti keel aga kauniduse edetabelis. Mõni vanem inimene teab rääkida, et eesti keel saavutas kunagi iludusvõistlusel itaalia keele järel teise koha lausega „Sõida tasa üle silla“ (lugege lisaks www.estonica.org) .
Head emakeelepäeva kõigile!!!!

13.märts

13.märts on selline kummaline päev. Minu tutvusringis on sellel päeval kolmel inimesel sünnipäev. Kõigepealt minu kallil isal, siis Triine - Liisil ja ka Merlel.

Täna on ka minul uues töökohas teine tööpäev. Elan vaikselt sisse, täidan juba esimesi tööülesandeid ja muidu kiire päev. Tööpäevad ajaliselt kestavad kauem kui akadeemias, aga siin läheb see aeg kuidagi kiiremini. Vähemalt esimestel päevadel on see nii olnud. Ja praegu olen ma väga rahul, et see suur samm sai ette võetud.

Uus töö

Rahulik ja samas töine nädalavahetus

Võib öelda, et nädalavahetus hakkas hästi. Isegi Wiki lennuk jõudis peaaegu plaanipäraselt kohale, hilinemist oli vaid 15 minutit.
Esialgne plaan sõita laupäeva hommikul Esnasse, minu isale õnne soovima, tuli siiski katkestada, kuna reedel selgus, et meie auto on üsnagi kehvas seisus ja iga hetk võib esiratas alt ära tulla. Seega veetsime laupäeva kodus. Mis oli ühest küljes hea, sest õnnestus need napid hetked olla kahekesi, aga teisest küljest halb, sest teised õed olid ju maal väikesel pidusöögil. Meie aga saime võtta päeva rahulikult, vaadata suusatamist ja toimetada igapäevaseid toimetusi. Õhtul sai üle pika aja ka saunas käidud - oli väga hea ja kosutav.
Pühapäeva hommikul pidi aga Wiki jälle minema, seekord siis Lillekülla tööle, valvama tuhandeid Tallinna kodanike ja vajadusel neid ka abistama. Tõsi, mida rohkem ta väljaspool koolitustel, kursustel ja ka reaalsetele õnnetustele reageerimas käib, tundub siin meie riigis temale kõik üsna mõttetu ja tühine. Isegi tänahommikune Häire 2 oli tema jaoks "titepiss", nii ta armastab öelda mõttetute asjade kohta ;)
Mina aga tegelen kodus majapidamistöödega, pesen-triigin-pakin järjekordseid asju Wiki jaoks, et jälle homme varahommikul saaks ta visata südamerahuga koti üle õla ja öelda head aega Kirsti, et lahkuda seekord siis Indiasse. Mõnikord tundub küll, et minu elu ongi asjade pesemine, koti pakkimine, ootamine ja kõikide nende tuhandete probleemide lahendamine, mis just siis juhtuma hakkavad, kui Wiki viibib kodust eemal. Aga mis siin ikka viriseda, taas kord on aeg öelda üks vana ja tark lause - kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Ei tea, mis ma küll selle meeletu tugevusega peale hakkan ;)

Tempo, tempo,tempo

Reedene päev oli minu jaoks üks kiiremaid ja raskemaid päevi. Olin viimast päeva tööl akadeemias, oli vaja otsad kokku tõmmata, samas toimus mul ka 2 loengut, mis lõppesid kella 14.30-ks ja siis veel kella 15.00-ks oli vaja auto viia remonti. Kuna tempo oli üsna üles krutitud, siis jäingi 10 minutit hiljaks, aga õnneks ikka võeti mind veel vastu. Viimasel ajal oli hakanud meie auto esisild järjest rohkem ja rohkem ragisema. Nüüd siis pidin ma taaskord täitma meheülesannet ja viima auto remonti. Hoidsin hinge kinni, et loodetavasti saadakse auto õhtuks korda, aga tunnike hiljem, kui olin auto remonti andnud selgus kurb tõsiasi, et meie autot ei saada nii pea korda, tuleb tellida esiteljele uus teljeots, mis hakkab murduma. See kõik võtab aga aega ligikaudu nädala. Nüüd me siis teeme vaid hädavajalikke sõite ja hoiame hinge kinni, et ratas ikka alla jääks.

Naistepäev

Täna, 8.märtsil, toimus lisaks Naistepäevale veel ka väike koosistumine minu töölt lahkumise puhul. Ootasin muidugi hoopis suuremat hulka inimesi, aga minu kurvastuseks tulid kohale ikka ja jälle need kolledži professorid, kes igal tähtpäeval kohal ja vaid mõned kutsutud väljastpoolt meie kolledžit. Tänud neile, kes leidsid aega ja astusid läbi. Kuna ma olin arvestanud hoopis suurema hulga inimestega, siis jäi mul väga palju nänni üle. Oleks võinud vabalt ühe koogi vähem osta, aga kust ma pidin seda teadma.
Meenutuseks kolleegide poolt kingiti ka kaks raamatut, tegemist justkui vihjega, et oleks aeg hakata lugemisse tõsisemalt suhtuma. Pean siinkohal mainima, et see polnud esimene kord, kui selline kaudne vihje tehti ;)
Lõpetuseks aga niipalju, et kuidagi väga tühi tunne on, kui mõelda sellele, et homme on viimane päev siin majas koosseisulise töötajana. Aga tuleb olla optimistlik ja rahul sellega, et pakuti selline ainulaadne võimalus edasi liikuda ja areneda.

Ema ja isa pulma-aastapäev!

Emal ja isal on täna 32.pulma-aastapäev. Tegemist äärmiselt aukartust äratava numbriga ja kaugel see kuldpulm enam on;) Igatahes algas minu hommik vanematele õnne soovimisega.

Tänane päeva on täis tööd. Olles viimaseid päevi akadeemias, on oodata juba ka kolleege, kes tulevad käppa suruma akadeemiast lahkumise puhul.

Telekas

On juba saanud üsna tavaliseks tõsiasi, et kui Wiki on kodust ära, siis hakkavad igasugused ebameeldivad asjad juhtuma. Täna hommikul, kui üles ärkasin ja teleka lahti tegin, siis ei tulnud telekale pilti ette- kõik oli must ja sahises. Esimene mõte oli kohe, et kas tõesti meie tutikas telku veab mind alt. Aga hiljem asja süvenedes rahunesin maha, et ju on vast probleem ikka Starmanis. Eks õhtul ole näha, kui koju lähen, kas on pilt ette tulnud või ei. Endale lohutuseks võin öelda, et kõik halvad asjad juhtuvad siis, kui Wiki on ära. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, viimane jama oli alles hiljuti autoga, mis ühel hommikul lihtsalt käima ei läinud. Iseennast lohutades tuleb öelda, et kõik mis ei tapa, teeb tugevaks;)

Seiklusterohke nädalavahetus

Luik Kakumäe rannas.

Laupäeva ennelõunal hakkas Wiki liikuma Saksamaale kursusele. Kui lennujaama jõudsime, selgus kurb tõsiasi. Lend Koppenhaagenisse oli edasilükatud ja seetõttu läks kogu reisigraafik peapeale. Seetõttu õnnestus ka minul mitu tundi lennujaamas veeta. Pikemalt Wiki seikluste kohta saab lugeda tema blogist.
Ka minu seiklused ei saanud sellega otsa. Nimelt pidi Morris minema hulluks, ta ootas meeletult Wikit koju. Enamus ajast ta niuksus ja seisis välisukse juures ja iga krabina peale jooksis ukse juurde ootama. Eks ta ole harjunud, et terve veebruarikuu on Wiki olnud kodus. Nüüd aga tuli tal leppida ainult minuga.

Eile päeval käisime Kakumäe rannas jalutuskäigul ja kui koju tagasi tulime, tahtis ta joosta alumisel korrusel elavate naabrite tuppa. Nimelt lasin ma tal autost lahtiselt tuppa tulla ja samal ajal, kui olime teisel korrusel, avanes alt naabrite uks ja Morris tahtis joosta nende tuppa. Viimasel hetkel sain tal veel sabast kinni ja pääsesin ülipiinlikust olukorrast, kus oleks pidanud porist koera mööda võõrast korterit taga ajama. Tagantjärele mõeldes oli tegemist väga naljaka situatsiooniga. Hea, et see reaalsuseks ei saanud. Ja eile õhtul ma arvasin, et ta närib mul veenid läbi. Ma olin sunnitud temaga mängima samu mänge, mida tavaliselt Wiki temaga õhtuti mängib. Käis tõsine maadlus.