5/24/2007

Kodutee

Tagasitee oli pikk ja vaevaline. Kuopio lennujaama viis meid buss kell 13.00 ja lennuk läheb alles kell 18.30. Masendav. Lennujaama me läksime aga siiski väikse lootusega, et äkki õnnestub piletid ringivahetada varasemale lennule. Aga lennujaamas, pärast mitmeid telefonikõnesid selgus, et kui me oleme nõus maksma 90 eurot, siis on see võimalik. Kuna aga me otsustasime, et seda raha me välja ei käi, siis tuli leida seal meil nii pikaks ajaks tegevust. Õnneks leidsin ma sealsel kohvikus ühe ülimalt pehme ja mugava nahkdiivani, kuhu ma ennast kohe mugavalt sisse seadsin. Alguses ma lugesin ühte kaasasolnud ajakirja aga mugavas kohas hakkas üsna pea tundaandme eelmine öö, mis oli jäänud tiba lühemaks kui tavaliselt. Ja ma olen märganud, et minule mõjub ka väga väsitavalt see, kui ma pean olema võõrkeelses seltskonnas, suhtlema ainult inglise keeles. See on ikka väga suur katsumus ja võtab üsnagi läbi.
Aga reis oli iseenesest super. Olen käinud küll ka varasemalt sellistel võõrkeelsetel kursustel, kus on esindatud palju erinevate riikide inimesi, aga nii sooja ja sõbralikku vastuvõttu ja toetust ei ole ma veel kogenud. Ja iseenesest hea ja sõbraliku mulje jätsid mulle soomlased.
Lennureisid sujusid taaskord ühe väikse tõrkega. Seekord siis hilines väljumisega Soome-Eesti lennuk. Öeldi, et vahetatakse ühte pirni, mis olla läbi läinud. Aga kes teab, mida tegelikult seal see 30 minutit tehti. Üllatav oli aga see, et Vantaal lennuki liikuma hakkamisest kuni Tallinnas maandumiseni kulus 30 minuti asemel hoopis 15 minutit.
Õhtul koju tulemine oli aga väga mõnus, Wiki oli mul kenasti vastas ja tegi kohe meele rõõmsaks, hoolimata sellest, et väsitav päev oli seljataga.

5/23/2007

112 seminar

Tänane hommik algas väga varakult. Oleks tahtnud vähekene kauem magada aga ei saanud. Hommikul ärgates, kui vaatasin välja, oli eileõhtune ilus ilm asendunud vihmaga. Hommikusöögi lauas muidugi mu reisikaaslane Olev leidis, et ilm ongi hea ja soodustab tukkumist. Mina selle peale aga muigasin. Nali aga ei lasknud kaua oodata ja enamus loenguid ongi ta maganud, paar korda isegi norskama hakanud. Parim hetk oli see, kui üks lektor muudkui vaatas Olevit ja siis ühel hetkel, mil ilmselt Olev silmad avas, teatas ta keset kõne, good morning! See oli väga naljakas. Ja ma isegi tunnen nats piinlikkust, sest olen ju ka eestlane;)
Kohvilauas teatas üks soomlane, et täna on restoranis naiste tantsuõhtu, mille peale mina ainult naeratasin, sest ootan hetke, mil saaks magama.
Suureks üllatuseks minu jaoks oli see, et niikui keegi sai teada, et ma olen Eestist ja elan Tallinnas, siis sellele järgnes koheselt pikk küsimuste rada "Pronkssõduri teemadel". Uskumatu milliste asjade peale inimesed erinevates riikides tulevad. Üheks näiteks kas või sellise küsimus: Kas Eestis elavad venelased ja eestlased kõrvuti ja koos, või erinevates kohtades, näiteks eestlased elavad ainult mustamäel ja venelased ainult lasnamäel? Ja kas nad töötavad koos ja kas nad omavahel suhtlevad ja on üldse kunagi suhelnud jne, jne. Mõni tundis huvi väga spetsiifiliste asjade vastu, millele ma ei teadnudki vastust. Ja üks küsis, et ta vaatas 4 erinevat rahvusvahelist kanalit, mis kajastasid kõik erinevat infot pronkssõduri teemal, et milline nendest õige oli. Siis ma olin küll hämmingus, sest ma ei teadnud ju, kuna polnud neid 4 kanalit ise vaadanud ;) Ja ütleme siis nii, et "pronkssõdur" oli teema, mis mind tegi nende päevade jooksul väga atraktiivseks vestluskaaslaseks. Pean vist kiitma TEDA selle eest, sest ilma selle skandaalita poleks ilmselt ma saanud nii palju oma inglise keele oskust praktiseerida;););)
Esimene seminaripäev kestis kella 16.00-ni. Peale seda oli vaba aeg. Mina kasutasin siis suurepärast võimalust väheke magada. Kokku magasingi vist 2 h. Kella 19.00-st oli meile korraldatud väga kihvtis kohas õhtusöök. Oli tegemist ühe kunagise metsatööliste elukohaga, milles nüüd tegutses nö hotelli hoovimaja järge kaldal, kus sai korraldada selliseid äärmiselt kihvte ja õdusaid olenguid. Mõnus oli selle asja juures ka see, et ei pidanud liiast vaeva nägema, panema selga kostüüme ja ülikondasid, vaid tegemist oli väga mugavas õhkkonnas nö teksaõhtu. Väga suur hulk inimesi oli selle võimaluse õnneks ka ära kasutanud, kui muidugi jätta välja venelased, leedukad ja lätlased, kes igal pool ja alati olid ülikonnas. Nad olid isegi natukene naljakad, aga mis teha, eks see ole rahvuse eripära.
Söögiks anti meile lambaliha, mis oli küpsetatud õues, tuha sees. Ja see protsess oli võtnud aega 4h, meie nägime ainult seda, kuidas lihakäntsakad kaevati lõkke põhjast välja. Liha oli iseenesest väga maitsev, eriti siis kui selle kõrvale pakuti hääd punast veini.
Peale suurt söömingut jätkus pidu eelpool mainitud tantsuõhtul "ladies ´choice" ;). Minule pakkus suurt nalja see, mismoodi kõik olid sellest õhtust kuidagi õhevil, enamus sellest koguaeg ainult rääkisid. Samas mitmed soomlased aga rääkisid sellest kui ühest nõmedast asjast. Eks nende mure oli ma arvan selles, et kuna enamus meie seltskonnas olid meesterahvad, siis olid nad kõik varasemalt juba korduvalt langenud mingite purjakil soomlannade ohvriks ja ilmselt seetõttu polnud sellest väga vaimustatud. Minule aga pakkus headmeelt see, et kuna oli daamide valik, siis sai lasta end vabalt tunda ja ei pidanud liialt muretsema, et kas minna tantsima või ei.

5/22/2007

Kuopio

Täna võtan siis taaskord Soome tee jalge alla. Wiki on hakanud ka juba mind norima, et kuhu siis jälle minek, ja et sa ei taha üldse kodus olla jne. Eile, kui olime ühel väikesele rattasõidul (minul selle aasta esimene), siis ta juba ütles mulle, et talle hakkab tunduma, et ma ei saagi enam sellelt rattalt maha. Kui nüüd aus olla, siis ma ehmusin ikka väga ära. Mina küll usun ja loodan, et nii see asi ikka ei ole. Eks kindlasti tuleb veel sõite, aga et asi on kohe nii hull, nagu tema seda arvab, siis seda ma kui aus olla, hästi ei usu.
Nüüd siis asjad kokku ja suund lennujaamale.
Ahjaa, juba teist korda selle kuu jooksul, kui ma peab lennujaama minema, ei saa tema mind sinna viia, sest tuhanded Tallinna maksumaksjad on tähtsamad ja vajavad teda rohkem kui oma naine. Auväärse tuletõrjuja naise elu ongi just selline.
Lennureis sujus normaalselt. Tallinna lennujaamas oli küll meeletu rahvamass, kes kõik läksid kuhugi, aga minul läksid kõik asjaajamised ilma probleemideta. Vantaa lennujaamas saime küll joosta ühest terminali otsast teise ja siis selgus, et see gate, mis alguses oli mahaöeldud, ostutus valeks ja siis pidime peaaegu samasse kohta tagasi jooksma (justnimelt jooksma, sest check-in algas juba 5 minuti pärast ;)). Aga kõik sujus hästi.
Reisi käigus sain tunda mõnel hetkel taaskord ärevust, nimelt õppisin ma tundma oma reisikaaslast, kellel on uskumatu komme. Igakord kui me jõudime õigesse kohta, pani ta oma asjad toolile ja läks kuhugi jalutama. Tagasi armastas ta aga tulla just viimasel hetkel. See tekitas esialgu minus nats ärevust, et kus ta siis on ja et ega ma ei saa nii ära minna, et ta asjad jäävad minu kõrvale toolile. Ja oleks ta siis vähematki sõna mulle öelnud. Paaril korral mul õnnestus teda kuskil kaugel silmapiiril näha, aga see oli ka kõik. Sellised reisikaaslased mulle ei istu.
Saabumine Kuopiosse oli kuidagi kodune, hoolimata sellest, et olin vaid korra varem seal käinud, olid sealolevad näod tuttavad. Isegi buss ja bussijuht, kes lennujaamas vastasu oli tulnud, olid samad. See tõi muige nats näole. Samuti kooli sööklas olevad kokatädid olid samad.
Seejärel sõidutati meid bussiga hotelli Rauhalahti, mis on üsnagi armas hotell. Mõnusaks ja õdusaks tegi asja kindlasti veel see, et hotell asus metsa ääres, kus õues oli linnulaul ja akna all suured puud.
Esimesel õhtul kell 7 toimus Pelastusopisto sööklas meile pidulik avamisõhtu, kus öeldi paar ilusat sõna ning anti väga head sööki. Kella 9-st sõidutas buss meid tagasi hotelli ja kell 10 olin ma juba voodis pikali ja silm kinni.

5/20/2007

Maatöö ja rabarberikook

Eile hommikul, kui olin Wiki viinud laevale, võtsin suuna Esna poole. Ilm oli õnneks suurepärane. Sain teha taaskord maatööd, niita muru ja panna kartuleid maha. Selle üle oli mul väga hea meel, et sain kartuleid panna. Eelmine aasta olid olnud nii kiired ajad ja ei olnud sellel ajal sattunud Esnasse, kui teised kartuleid panid ja võtsid. Sest kevadel, kui oli kartulipanek, oli minul käsil kooli lõpetamine ja tegelesin magistritöö tegemisega ja kaitsmisega. Sügisel aga oli ootamatult kehva saak ja vanemad võtsid nädala sees paari õhtuga kogu suure põllu kartuleid üles. Nii juhtuski, et minu käed jäid mulda lükkamata.
See aasta aga läheb paremini ja mul on tõeliselt hea meel, et käisin Järvamaal ja sain vanemaid aidata.
Koju jõudes tegin aga maalt kaasavõetud rabarberitest kooki. Ja nüüd, kui käin Wikil laeva vastas ära, siis saab seda ka maitsta, et kuidas välja kukkus.

5/15/2007

TETRA

Öö oli täis seiklusi. Õhtul jätsime akna lahti, sest tuba oli palav. Poole öö peal oli aknast kuulda kõva kisa, mis kostus tänavalt tuppa ja Ülle ärgas üles ning küsis, et kas venelased on akna taga. Selline üsna naljakas lugu, isegi kaugel maal ei anna nad rahu.
Päevale läksime vastu kohe rõõmsamatena, sest õhtul ootas ees ju kodutee ja paistis lõpp sellele meeletule sõitmisele ning kodust eemalolemisele. Vähemalt mõneks ajaks.

5/14/2007

Jyväskylä

Jälle Soome minek. Seekord siis sihtkohaks Jyväskylä. Hommik algas varakult, kell 6.15 startis juba lennuk, mis tähendas, et enne kella 4 olin juba üleval. Eelmisest Soome nädalast olin aga nii väsinud, et ei tahtnud mitte mõeldagi taaskord Soome mineku peale. Kui ükskord olime kohal ja pidime klassi laudade taha istuma, siis see oli ikka tõsine katsumus küll. Silmad vajusid kõigil vägisi kinni ja muudkui olid suud pärani.
Õnneks aga sai päev kiiresti läbi ja liikusime hotelli. Toas olime koos Üllega. Algul plaanisime magada paar tundi, aga nii põnev oli juttu ajada ja lõpuks ilma silmi kinni saamata kella poole kaheksa ajal otsustasime, et peab minema midagi sööma. Tegime linnas väikse tiiru ja lõpuks maandusime selle sama hotelli all restoranis. Söögiks otsustasime võtta pizza ja kõrvale jõime kumbki 2 pokaali veini. Oli päris ilus lõpp sellisele üsna raskele ja pikale päevale.

5/12/2007

Raske nädal möödas

Eelmine nädal oli ootamatult raske ja pikk. Nädala lõpuks olin omadega nii läbi, et pidin lausa kokku varisema. Kõige hullem oli see, et selline igapäevane sõitmine tekitas minus merehaiguse. Merel ei olnud nagu suurt vigagi, loksus rahulikult ja ei ajanud südant pahaks. Küll aga maapeal hakkas kolmandal päeval nii meeletult kõikuma, et kolmapäeval lõunalauas hakkas mulle tunduma, et kohe kukun toolilt maha ja klaas laual libiseb teise laua otsa. See oli ikka üsna vastik tunne. Ja seda juhtus ka neljapäeval ja reedel. Ja need pikad päevad olid teinud sellise töö meiega ära, et pealelõunased ajad, mil kõht ka veel täis oli, tuli meeletult pingutada, et saada kõikidest asjadest aru.
Aga kogu see suur vaev tasus ära, sest mul on nüüd kokku kolm erinevalt raadiosidealast sertifikaati.
Ja siinkohal tuleb ära mainida, et juba esmaspäeva varahommikul asun uuesti teele, et minna taaskord Soome, seekord siis Jyväskyllä. Meie õnneks liigume nüüd aga lennukiga ja iga päev ei pea koju tulema, vaid saame rahulikult ja kaua hotellis magada.

5/07/2007

SHOW MUST GO ON...

Nüüd see suur seiklus siis algab. Kahe tunni pärast, kell 8.00 väljub laev. Ja ees on ootamas suured seiklused. Kõige selle keerulise nädala juures tuleb osata näha ka positiivset ja see on asjaolu, et saan iga öösel oma kodus, oma voodis ja Wiki kaisus magada.

5/04/2007

Asjad, mis on võimalikud ainult Eesti riigis

Täna olin siis teist päeva koolitusel, mis jätkub uuel nädalal Soomes. Iseenesest on kõik väga lihtne, justkui ainult väike suts üle lahe ja korras. Tänana päev aga tõi selliseid üllatusi, mida ei oleks isegi kõige halvemas unenäos oodanud. Selgus, et meil on võimalus terve järgmine nädal käia Soomes kursuses selliselt, et ööd veedame kodus. Jah, ka mulle on see natukene uskumatu, hoolimata sellest, et Helsingi on vaid ca 80 km Tallinnast. Ja nii me siis sõidamegi hommikul laevaga Soome ja õhtul 19.30 laevaga tagasi koju, et magada uinak ja ärgata varakult, et juba kell 8.00 loksuda tagasi. Selge mõistus ilmselt tõrgub seda kõike uskuma aga jah, paraku on selles kõiges süüdi saabuv Eurovisioon, mille eufoorias on kõik Helsingi hotellid juba broneeritud. Usun, et a´la 1000 euro eest võib - olla oleks kuskil võimalik ööbida, aga no ega meid ometi nii luks tingimustesse ei seata sisse;)
Igal - juhul ma julgen öelda, et meil tuleb tunduvalt karmim nädal, kui eelnevalt olin prognoosinud ;)

5/03/2007

Linnuristipäev

Tänasest algas pihta siis meie pere suur seikluste rada. Hommikul viisin Wiki lennujaama, sest ta läks Rootsi. Minul aga algas eile mainitud kursus, mis esimesed kaks päeva (täna ja homme) toimuvad Eestis.
Kui tänane päev lõppes, siis hakkasin uurima, kaugel mu Soome reisi piletid ja hotelli asi on. Selgus kurb tõsiasi, et laevapiletid on küll olemas aga hotelli ei ole ja leidmine on ka ülimalt keeruline, sest üllatus-üllatus, tulemas on Eurovisioon ja kõik Helsingi hotellid on kinni. Mul tuleb esmaspäeva hommikul startida Soome poole, aga praegu ma veel ei tea, kus ma elan selle nädala aega.

5/02/2007

Kiirete aegade ootel

Viimasel ajal on aeg hakanud väga kiirelt minema, et mitte öelda, et lausa lippab teine käest...
Eile õhtul istusime peale väsitavat ja töist päeva Wikiga maha, võtsime kalendrid ette ja hakkasime tegema linnukesi, millal me see kuu siis saame ka koos olla. Üllatus oli endilegi väga suur, sest selgus, et päevi mil me näeme on vähem kui päevi, mil me ei näe.
Sedapuhku olen siis mina selleks kurjajuureks, st osapooleks kes on rohkem kodust ära. Siinkohal tahaksin rõhutada eriliselt sõna rohkem, sest ka Wiki on ära.
Nimelt ootab mind ees mammutpikkusega koolitus, mis algab juba homme Tallinnas ja jätkub uuest nädalast Soomes. Ilmselt, kui ma ütlen koolituse nime, siis see ütleb vähestele miskit. Aga minust peaks orienteeruvalt jaanipäevaks saama Eestis üks vähestest uue operatiivraadioside spetsialistide ja spetsialist mitte niivõrd tehnilise poole pealt, kuivõrd selle poole pealt, mis puudutab kasutajaid. Ja siit võib teha kohe ühe väikese järelduse, et see maikuu on alles asja algus, sest hiljem tuleb mul hakata mööda Eestit ringi sõitma ja muudkui koolitada inimesi, kes oma igapäevases töös kasutab raadiojaama.
Tõotavad tulla põnevad, aga kindasti ka väga rasked ajad, sest see kõik toimub ju inglise keeles.
Püüan vastu pidada ja rasketel hetkedel mõelda taaskord Wiki õpetlikule lausele - kõik mis ei tapa, teeb tugevaks.