aeg

Viimasel ajal on hakanud järjest rohkem puudust olema ajast. Pidev sõna, nii enda kui ka kõigi teiste suus on väljend "aega ei ole" või siis "koguaeg on kiire ja ei jõua". See pidev ajapuudus on pannud mind selle üle mõtlema. Põhjuseks ilmselt ka see, et tajun ka järjest enam, et tõepoolest ajast on puudu. Ei jõua kõiki neid asju teha, mida tahaks ja oleks vaja teha.
Näiteks sellel nädalal üle väga pika aja leidsin ma aega, mis sobis ka juuksurile ja käisin korrastasin oma soengut. Kuigi, kui see päev käes oli, siis tundus mulle, et tegemist oli taaskord ühe kiireima ja halvima päevaga, kuna kõik asjad olid üksteise otsas.
See nädalalõpp üle väga pika aja olen liikumas Järvamaale, et teha natukene maatööd vanemate talus. Ja ilmselt on tegemist ka ühe üsna ajaloolise hetkega, kui kõik talutüdrukud on üheaegselt väisamas vanemaid ;) Vahepeal hakkasid tekkima juba süümepiinad, kuna lihtsalt ei olnud aega saanud, et see sõit ette võtta. Ilmset on üheks suureks takistuseks saanud ka see, et nüüd on meil ju oma maakodu, kus ka jõudumööda käime tööd tegemas ja vabad hetked kaovad sinna.

Hea on mõelda selle peale, et kaua planeeritud ja ajapuuduse taha takerdunud asjad saavad lõpuks tehtud!

Rabamatk ja kursuse kokkutulek

Täna toimub meie kauaoodatud ja planeeritud kursuse kokkutulek. Esialgsete plaanide kohaselt liituvad meie, st päästeeriala lõpetanutega ka mõned meie lennu korrektsiooni omad. Kokku peaks kohale tulema 14 inimest, aga eks seda lõplikult paistab alles siis, kui asi käes.

Kogunemine rabamatkale toimub minu arvates natukene liiga hilja, kella 16.30.-ks alles Kõrveküla puhkekeskusesse ja siis sealt liigume alles Kakerdaja rappa. Ma arvan, et rabas peaks olema ikka päeva peale rohkem, sest siis saab ka lihtsalt niisama olla ja raba nautida, mitte ainult vaadata kella ja mõelda sellele, et varsti läheb pimedaks ja peab hakkama tagasi liikuma. Aga ilmselt on teistel natukene teine arusaam rabamatkast ja eks ma siis lihtsalt loksun kaasa üldisele massile. Ja ega sellest vast ka väga hullu ei ole, sest üsna pea on minek jälle sellesse samasse rappa, siis juba Kerli ja Magnusega.

Sai siis kokkutulekul käidud ja tegemist oli mõnusa üritusega. Sai suheldud inimestega, keda polnud juba tükk-tükk aega näinud. Ja sai taaskord tõdeda, et inimesed ajas muutuvad ikka väga palju. Kohati oli tunda ka pingelisi hetki, mis paljustki oli tingitud konfliktidest ja arusaamatustest töö pinnal. Aga minul on õnneks suhteliselt neutraalne töö ja minu otsestest tegemistest ei ole väga sõltuvad kursusekaaslased. Ja ma tajusin seda, et tegelikult on see päris hea.
Kui mõelda kogu päästesüsteemi peale, siis üldine arusaam ennetustööst on suhteliselt negatiivne. Valdavalt seda tööd väärtustavad ainult need inimesed, kes seda teevad. Ja ülejäänud töötajad on sellesse teemasse suht-koht revolutsiooniliselt häälestatud. Ja ega ka meie kokkutulekult ei jäänud see teema kõrvale. Nagu mina olen nendest probleemide tagamaadest aru saanud, siis peamine küsimus on selles, et ei olda nõus ilusate silmade eest omast vabast ajast käima midagi kuskil tegemas. Ja ka oma igapäevase töö tegemise käigus on kõigil nii piisavalt kiire, et tegeleda jälle millegi muuga, on üsna koormavaks. Paraku aga tihti ei saada sellest aru ja konfliktid on kiired tulema.
Aga mis siin ikka sellest pikalt rääkida. Need on teemad, mille peale tasub aegajalt mõelda ja kõik.
Üldjoontes möödus kokkutulek hästi, sai söödud-joodud ja jalgakeerutatud ning muidu ennast hästi tuntud. Ja jääb nüüd vaid üle loota sellele, et see traditsioonide rada jätkub.