Just selliselt võib nimetada minu viimaseid hommikuid. Juba mitmendat päeva olen ma pidanud võitlema jäiste autoakendega. Iseenesest on see väga tavaline külmade sügisilmade saabudes, ebatavaliseks teeb selle aga asjaolu, et meie auto soojendus otsustas hakata streikima ja nüüd ta lihtsalt ei tööta.
Hommikud on tegelikult kohutavad. Väga pikalt tuleb aknet kraapida, teha väike tiir ümber maja, jälle kraapida, sest aken otsustab ikka uduseks ja uuesti jäässe minna. Tööle tuleb autoga sõita müts peas ja aknad lahti. Täna hommikul oli viimane neist ka suhteliselt võimatu, kuna aknad olin kinni külmunud ja alla ei olnud neid võimalik saada.
Täna hommikul tundsin, et nii mõnigi vaatab, et on ikka loll naisterahvas, et ei viitsi akent kraapida ja niimoodi sõidab...
Ja kuhu ma selle jutuga jõuda tahan - ilmselt tähelepanelikumad lugejad juba said aru - Wikit ei ole kodus ja taas remonditöökotta minek on minu õlul. Nüüd ma siis hoiangi pöialt iseendale, et saaks homme soojenduse korda ja elu oleks taas lilleline (ma ei pea siinkohal silmas neid jäälilli, mis hommikul autoaknal ilutsevad;))
No comments:
Post a Comment