Sügis maal

Sügis maal on kuidagi sombusem, porisem, nukram, pimedam ja ilmetum, kui linnas.
See nädalavahetus sai veedetud just sellises keskkonnas.
Lähiajal lisan sellekohase fotoseeria ja igalühel on võimalik selles ise veenduda.



P.S. mulle ei meeldi sügis!!!

Nissan

Siinkohal alustan juttu kohe sellega, kus viimati pooleli jäi.
Eilne päev möödus mul siis peamiselt autoga tegelemise tähe all. Kell 12 viisin auto Esko juurde remonti, lootus hinges, et õhtul saan sõita juba sooja autoga. Paraku see aga nii ei läinud, kell 12:39 helistas Esko ja teatas, et võite oma autole järgi tulla, sest tema seda korda ei saa;( Seepeale mu vererõhk tõusis ja tundsin, kuidas tahaks kellegi peale kõva häälega karjuda...
Võtsin siis ette variandi nr 2. Helistasin Auserisse ja siis seal kohe lahkelt kutsuti mind kella 16.00-ks sinna. Ühestküljest olin jube õnnelik, et nii kiirelt asjad liikuma hakkasid, teisalt aga teadsin, et kohe auto korda ei saa, sest varuosad tuleb tellida ja jällegi oodata. Aga mis teha.
Kui kell 17:19 helistati ja öeldi, et võite autole järele tulla ja küsiti küsimus, et kas tellime kohe varuosa ära? No arvata võib, mis oli minu vastus....LOOMULIKULT JAAAA!!!
Siis sain teada, et varuosa jõuab Eestisse õnneks juba selle nädala lõpuks ja esmaspäeval kell 17.00 kutsuti tagasi. Mu süda jõudis juba rõõmustada, et siis on Wiki tagasi Tallinnas ja teeb seda ise. Paraku aga mu rõõm oli vaid üürike, sest sõites koju meenus mulle üks väike pisiasi. Nimelt on ta esmaspäeval tuhandeid Tallinna inimesi abistamas ja saan taaskord mina Auseri ukse taga kriipida ja loota, et kõik saab lõpuks korda!!!!!!!
Elame näeme, sest lootus pidi siin maailmas surema viimasena.

Suvise loodusilu lummus

Jäised seiklused

Just selliselt võib nimetada minu viimaseid hommikuid. Juba mitmendat päeva olen ma pidanud võitlema jäiste autoakendega. Iseenesest on see väga tavaline külmade sügisilmade saabudes, ebatavaliseks teeb selle aga asjaolu, et meie auto soojendus otsustas hakata streikima ja nüüd ta lihtsalt ei tööta.

Hommikud on tegelikult kohutavad. Väga pikalt tuleb aknet kraapida, teha väike tiir ümber maja, jälle kraapida, sest aken otsustab ikka uduseks ja uuesti jäässe minna. Tööle tuleb autoga sõita müts peas ja aknad lahti. Täna hommikul oli viimane neist ka suhteliselt võimatu, kuna aknad olin kinni külmunud ja alla ei olnud neid võimalik saada.

Täna hommikul tundsin, et nii mõnigi vaatab, et on ikka loll naisterahvas, et ei viitsi akent kraapida ja niimoodi sõidab...

Ja kuhu ma selle jutuga jõuda tahan - ilmselt tähelepanelikumad lugejad juba said aru - Wikit ei ole kodus ja taas remonditöökotta minek on minu õlul. Nüüd ma siis hoiangi pöialt iseendale, et saaks homme soojenduse korda ja elu oleks taas lilleline (ma ei pea siinkohal silmas neid jäälilli, mis hommikul autoaknal ilutsevad;))

Massaaz

Täna käisin elus esimest korda ilusalongis massaazis. Olin seda juba väga ammu plaaninud ja nüüd sai see siis lõpuks teoks.

Esimesel korral otsustasin nautida lümfimassaazi. Muljed olid väga positiivsed ja ilmselt võtan lähiajal taas selle teekonna ette. Siis aga juba järgmist "stiili" nautima, milleks on ilmselt meemassaaz ;)

Super elamus.

aeg

Viimasel ajal on hakanud järjest rohkem puudust olema ajast. Pidev sõna, nii enda kui ka kõigi teiste suus on väljend "aega ei ole" või siis "koguaeg on kiire ja ei jõua". See pidev ajapuudus on pannud mind selle üle mõtlema. Põhjuseks ilmselt ka see, et tajun ka järjest enam, et tõepoolest ajast on puudu. Ei jõua kõiki neid asju teha, mida tahaks ja oleks vaja teha.
Näiteks sellel nädalal üle väga pika aja leidsin ma aega, mis sobis ka juuksurile ja käisin korrastasin oma soengut. Kuigi, kui see päev käes oli, siis tundus mulle, et tegemist oli taaskord ühe kiireima ja halvima päevaga, kuna kõik asjad olid üksteise otsas.
See nädalalõpp üle väga pika aja olen liikumas Järvamaale, et teha natukene maatööd vanemate talus. Ja ilmselt on tegemist ka ühe üsna ajaloolise hetkega, kui kõik talutüdrukud on üheaegselt väisamas vanemaid ;) Vahepeal hakkasid tekkima juba süümepiinad, kuna lihtsalt ei olnud aega saanud, et see sõit ette võtta. Ilmset on üheks suureks takistuseks saanud ka see, et nüüd on meil ju oma maakodu, kus ka jõudumööda käime tööd tegemas ja vabad hetked kaovad sinna.

Hea on mõelda selle peale, et kaua planeeritud ja ajapuuduse taha takerdunud asjad saavad lõpuks tehtud!

Rabamatk ja kursuse kokkutulek

Täna toimub meie kauaoodatud ja planeeritud kursuse kokkutulek. Esialgsete plaanide kohaselt liituvad meie, st päästeeriala lõpetanutega ka mõned meie lennu korrektsiooni omad. Kokku peaks kohale tulema 14 inimest, aga eks seda lõplikult paistab alles siis, kui asi käes.

Kogunemine rabamatkale toimub minu arvates natukene liiga hilja, kella 16.30.-ks alles Kõrveküla puhkekeskusesse ja siis sealt liigume alles Kakerdaja rappa. Ma arvan, et rabas peaks olema ikka päeva peale rohkem, sest siis saab ka lihtsalt niisama olla ja raba nautida, mitte ainult vaadata kella ja mõelda sellele, et varsti läheb pimedaks ja peab hakkama tagasi liikuma. Aga ilmselt on teistel natukene teine arusaam rabamatkast ja eks ma siis lihtsalt loksun kaasa üldisele massile. Ja ega sellest vast ka väga hullu ei ole, sest üsna pea on minek jälle sellesse samasse rappa, siis juba Kerli ja Magnusega.

Sai siis kokkutulekul käidud ja tegemist oli mõnusa üritusega. Sai suheldud inimestega, keda polnud juba tükk-tükk aega näinud. Ja sai taaskord tõdeda, et inimesed ajas muutuvad ikka väga palju. Kohati oli tunda ka pingelisi hetki, mis paljustki oli tingitud konfliktidest ja arusaamatustest töö pinnal. Aga minul on õnneks suhteliselt neutraalne töö ja minu otsestest tegemistest ei ole väga sõltuvad kursusekaaslased. Ja ma tajusin seda, et tegelikult on see päris hea.
Kui mõelda kogu päästesüsteemi peale, siis üldine arusaam ennetustööst on suhteliselt negatiivne. Valdavalt seda tööd väärtustavad ainult need inimesed, kes seda teevad. Ja ülejäänud töötajad on sellesse teemasse suht-koht revolutsiooniliselt häälestatud. Ja ega ka meie kokkutulekult ei jäänud see teema kõrvale. Nagu mina olen nendest probleemide tagamaadest aru saanud, siis peamine küsimus on selles, et ei olda nõus ilusate silmade eest omast vabast ajast käima midagi kuskil tegemas. Ja ka oma igapäevase töö tegemise käigus on kõigil nii piisavalt kiire, et tegeleda jälle millegi muuga, on üsna koormavaks. Paraku aga tihti ei saada sellest aru ja konfliktid on kiired tulema.
Aga mis siin ikka sellest pikalt rääkida. Need on teemad, mille peale tasub aegajalt mõelda ja kõik.
Üldjoontes möödus kokkutulek hästi, sai söödud-joodud ja jalgakeerutatud ning muidu ennast hästi tuntud. Ja jääb nüüd vaid üle loota sellele, et see traditsioonide rada jätkub.