10/27/2010
10/22/2010
10/18/2010
8/18/2010
Gert teel taaskord Pakistani
Tänast lugu tasuks alustada lausega, et "Kuula oma naist!". Eriti kehtib see lause Herr Teder´i kohta. See kõiks sai alguse juba 13 päeva tagasi, kui laekus Gerdile meilboxi teade, et kas ta oleks valmis minema abistama Pakistani inimesi. Meie vahel toimus järgnev kahekõne:
Gert: " Tead, ma teen poliitilise avalduse ja ütlen jah. Nagunii ei minda kuhugi. "
Kirsti: "Ära loobi huupi sõnu, sa alles tulid Moldovast ja teadupoolest võtsid sa ise juba varem vastu otsuse max 2 missiooni aastas, ei enam.(Haiti jaanuaris ja nüüd juulis Moldovas). Ja ütlesin, et sa tead ise väga hästi, et need minemised, mis alguses on väga ebatõenäolised saavad tegelikkuses reaalsuseks ja palun ära anna nõusolekut.
Gert: "Ahh, ma ikka panen "jah". Ei juhtu midagi, ära muretse"
Ja nii se jutt jäi 5 augustil. 6.augusti öösel kui Gert oli tööl tuli talle teade, et ilmselt minnakse ja et ta on arvatud meeskonda. Mina sain sellest teada lauba hommikul.
Ja siis algas praadimine ja minul kindlastin sisimas lootmine ja eks Gert ka arvas, et egas midagi ei juhtu enam, sest nii palju juba möödas. Kõik sai aga minu jaoks kurva lõpu eile kella 15 paiku, kui tuli kõne, et Gert peab olema homme lõunaks Brüsselis.
Ainult asjaosalised ise teavad milline kaos sellele järgnes, sest ega Gert oli ka kõik oma lähiaja tegemised planeerinud selliselt, et ta veedab need kodumaal. Rääkimata minust, kes oli lootnud need suve viimased päevad veeta koos Gerdiga. Nüüd aga tuleb loota ja hoida pöialt, et tagasisõit saab toimuma ikkagi enne 7.septembrit (paraku on see hetkel mustim versioon).
P.S. see pole mitte esimene kord, kui oleks pidanud oma kaasat kuulama...
Gert: " Tead, ma teen poliitilise avalduse ja ütlen jah. Nagunii ei minda kuhugi. "
Kirsti: "Ära loobi huupi sõnu, sa alles tulid Moldovast ja teadupoolest võtsid sa ise juba varem vastu otsuse max 2 missiooni aastas, ei enam.(Haiti jaanuaris ja nüüd juulis Moldovas). Ja ütlesin, et sa tead ise väga hästi, et need minemised, mis alguses on väga ebatõenäolised saavad tegelikkuses reaalsuseks ja palun ära anna nõusolekut.
Gert: "Ahh, ma ikka panen "jah". Ei juhtu midagi, ära muretse"
Ja nii se jutt jäi 5 augustil. 6.augusti öösel kui Gert oli tööl tuli talle teade, et ilmselt minnakse ja et ta on arvatud meeskonda. Mina sain sellest teada lauba hommikul.
Ja siis algas praadimine ja minul kindlastin sisimas lootmine ja eks Gert ka arvas, et egas midagi ei juhtu enam, sest nii palju juba möödas. Kõik sai aga minu jaoks kurva lõpu eile kella 15 paiku, kui tuli kõne, et Gert peab olema homme lõunaks Brüsselis.
Ainult asjaosalised ise teavad milline kaos sellele järgnes, sest ega Gert oli ka kõik oma lähiaja tegemised planeerinud selliselt, et ta veedab need kodumaal. Rääkimata minust, kes oli lootnud need suve viimased päevad veeta koos Gerdiga. Nüüd aga tuleb loota ja hoida pöialt, et tagasisõit saab toimuma ikkagi enne 7.septembrit (paraku on see hetkel mustim versioon).
P.S. see pole mitte esimene kord, kui oleks pidanud oma kaasat kuulama...
6/05/2010
Eestimaa tuurile
Pakkisime oma seitse asja ja läksime. Tagasi tuleme siis, kui isu tuleb... magada oma mõnusas koduvoodis.
Subscribe to:
Posts (Atom)
