Kuopio

Täna võtan siis taaskord Soome tee jalge alla. Wiki on hakanud ka juba mind norima, et kuhu siis jälle minek, ja et sa ei taha üldse kodus olla jne. Eile, kui olime ühel väikesele rattasõidul (minul selle aasta esimene), siis ta juba ütles mulle, et talle hakkab tunduma, et ma ei saagi enam sellelt rattalt maha. Kui nüüd aus olla, siis ma ehmusin ikka väga ära. Mina küll usun ja loodan, et nii see asi ikka ei ole. Eks kindlasti tuleb veel sõite, aga et asi on kohe nii hull, nagu tema seda arvab, siis seda ma kui aus olla, hästi ei usu.

Nüüd siis asjad kokku ja suund lennujaamale.

Ahjaa, juba teist korda selle kuu jooksul, kui ma peab lennujaama minema, ei saa tema mind sinna viia, sest tuhanded Tallinna maksumaksjad on tähtsamad ja vajavad teda rohkem kui oma naine. Auväärse tuletõrjuja naise elu ongi just selline.

Lennureis sujus normaalselt. Tallinna lennujaamas oli küll meeletu rahvamass, kes kõik läksid kuhugi, aga minul läksid kõik asjaajamised ilma probleemideta. Vantaa lennujaamas saime küll joosta ühest terminali otsast teise ja siis selgus, et see gate, mis alguses oli mahaöeldud, ostutus valeks ja siis pidime peaaegu samasse kohta tagasi jooksma (justnimelt jooksma, sest check-in algas juba 5 minuti pärast ;)). Aga kõik sujus hästi.

Reisi käigus sain tunda mõnel hetkel taaskord ärevust, nimelt õppisin ma tundma oma reisikaaslast, kellel on uskumatu komme. Igakord kui me jõudime õigesse kohta, pani ta oma asjad toolile ja läks kuhugi jalutama. Tagasi armastas ta aga tulla just viimasel hetkel. See tekitas esialgu minus nats ärevust, et kus ta siis on ja et ega ma ei saa nii ära minna, et ta asjad jäävad minu kõrvale toolile. Ja oleks ta siis vähematki sõna mulle öelnud. Paaril korral mul õnnestus teda kuskil kaugel silmapiiril näha, aga see oli ka kõik. Sellised reisikaaslased mulle ei istu.

Saabumine Kuopiosse oli kuidagi kodune, hoolimata sellest, et olin vaid korra varem seal käinud, olid sealolevad näod tuttavad. Isegi buss ja bussijuht, kes lennujaamas vastasu oli tulnud, olid samad. See tõi muige nats näole. Samuti kooli sööklas olevad kokatädid olid samad.

Seejärel sõidutati meid bussiga hotelli Rauhalahti, mis on üsnagi armas hotell. Mõnusaks ja õdusaks tegi asja kindlasti veel see, et hotell asus metsa ääres, kus õues oli linnulaul ja akna all suured puud.

Esimesel õhtul kell 7 toimus Pelastusopisto sööklas meile pidulik avamisõhtu, kus öeldi paar ilusat sõna ning anti väga head sööki. Kella 9-st sõidutas buss meid tagasi hotelli ja kell 10 olin ma juba voodis pikali ja silm kinni.